teisipäev, 14. detsember 2010

Raamatud, mis viivad kuhugi

Petrone Prindil on käimas traditsiooniline blogimäng , mis lihtsalt paneb kirjutama sest preemiaks on igale kirjutajale "Mina olen ookean", mis on  üks elulähedasemaid raamatuid, mida olen lugenud ja enda käeulatusse kapile sooviksin. Seega siit ka erandlik tekstiosa muidu fotolainel blogis.

Olen lugenud ühte, teist ja kolmandat raamatut "Minu" sarjast. Kuid kõiksugu eksootikast hoolimata on vaieldamatult minu südamesse jäänud sarja üks esimesi pääsukesi: "Minu Alaska".

Tõsi, kõik "Minu..." sarja raamatud viivad ehedalt kuhugi kaugele maale, otse elu keskele läbi autori subjektiivsete silmade. Kuid "Minu Alaska" viib kaugemale. See viib vaatama ka enda sisse, enda unistustesse ja enda julgusesse. Mann räägib ülimalt avatult oma unistustest ja ettevõtmistest siiras keeles ning innustab lugejat tahes-tahtmata mõtlema oma unistustest, mis (veel) ellu viimata. Ja kuigi raamatut on lihtne lugeda on selles mõtteainet küll ja rohkemgi veel just selle "kui kaugele minna oma unistuste täitmisel" teemal.

Minu Alaska on viinud mind sinna, et olen enda üle aru pidanud ja pannud julgemalt paika eesmärke rihtimaks teekonda kõige hingelähedasemas suunas.

Minu Alaska viis mind edasi ka Manni blogini, mida ma juba mitu aastat iganädalaselt loen. Kuigi igaühel on elus oma koormad kanda ja rõõmud jagada tuleb Manni blogi lugedes südamesse hea soe tunne, sest ta mõistab kirjutada elust ja selle kulgemisest nii lihtsalt ning rahulikult. Tahes tahtmata mõjub see motiveerivalt ja rahustavalt, et kõik on võimalik ja kõik leiab oma lahenduse omal ajal.


Manni praeguse blogi ja viited eelmistele blogidele leiad:  SIIT
Petrone Prindi kampaania: SIIT

Kommentaare ei ole: